Suur sõber - lutt

See pilt on ajaloolise hõnguga - see on viimane jäädvustus Laurast lutiga. Ptüi-püi-ptüi (et ma nüüd ära ei sõnununud)!
Kui kõik ausalt ära rääkida, siis peab alustama sellest, et sel pühapäeval maalt linna tulles unustasin ma Laura luti maha. Oli meeles, et peab kaasa krabama, aga kohe oli meelest ka läinud ja nii see lutike kuskile sinna jäi. Mis siis ikka - kodus meil varasemad lutid olemas - mõtlesin mina. Et saame mõne päeva hakkama. Laura meil ju tõsine lutisõltlane sünnist saadik. Seega niipea loobumisele ma ei mõenudki. Osutus aga, et varasem lutt (mida me linnakodus pakkusime) oli vale mis vale ja Laura seda suhu ei tahtnud. Ja nii oleme juba 2,5 päeva ilma lutita päevad joonde saanud ja (mis eriti oluline) magama jäänud. Ausõna - poleks eales uskunud! Nagu näha on Laura selles osas venna moodi - ise otsustan millal on milleks õige aeg. Näis, kuidas meil potivärk kujuneb. Aga usun, et sinna läheb veel hulka aega.

Katsetame meili-blogimist

Elus pidavat kõike ära proovima. Kas nüüd kõike, aga seda kuidas meiliga blogijutte saata - proovin ma nüüd ja praegu.

Meie kodu ümbruses elavad mustlased. Ega nad mind otseselt ei häiri. Kuni mul nendega pistmist pole. Täna JÄLLE oli :S - üks mastlasnaine üritas mulle ennustamisteenust pakkuda. Aitäh-aitäh! Isegi see ei aidanud, et ta mind "Hei preili ..." kõnetas. No mida preili minu eas väga enam. Öh.

Päeval tegin aga väga tähtsa töö teoks - tõin töölauale lilli. Esimese rõõmuga ostsin piibelehed. Ilusad, lõhnavad. Nüüd on terve kontor nagu lilleaas. Minu haistmismeel aga hakkab kaduma. Ehk ööga super-hüper-tugev lõhna eraldumine väheneb?

Elu koosneb pisiasjadest

Koosneb-koosneb jah. Kui aga Sulle on kogunenud palju pisiasju, siis kokkuvõttes ei olegi enam pisi. Täitsa suur. Kuidas aga suurest lahti saada?
Mitte et ma miski rott oleks ja asju koguks. Pigem otsivad asjad ise mind üles. Vastik-vastik-vastik (selle jutu kirjutamise ajal mõtlen asjade all negatiivsust).
Kust võtab inimene õiguse öelda teisele inimesele, mis on õige?
Kuidas võib mõni nii kitsarinnaline olla ja irvitada rahvahulga ees sulle näkku (olgugi, et ise ei jaga ei ööd ega mütsi)?
Miks on kõik teistsugune (näiteks vaimse puudega inimesed) tabu ja paha-paha?
Ja põhiline - miks saadakse asjadest aru alles siis, kui ise sellega kõige otsesemas mõttes kokku puutud? Ja inimkond tahab teha masinad inimestesarnasteks. Et masinad oskaks õppida (sh vestluspartnerilt). Õppigem algul me ise. (Tehis)intellekt inimesteni! On's mõtet ülbikuid masinaid überõpetama hakata. Aga kui nad pole enam nõus? Täielik X-men

Ilusaid hetki

Mille üle rõõmustasid Sina viimati?

Olles üsna enesekriitiline õppisin ma mingil ajal rõõmu tundma pisikestest asjadest. On see ju inimese normaalseks eksistentsiks vajalik. Vähemalt eeldame seda. Eile tõdesin taas, et mul on mille üle rõõmus olla, sest

* 1a 1k plika on kõndimisefänn. Endal see astumine veel üsna "mats ja maapind", aga käia tahab. Eile kõndis õues (käest kinni muidugi) mitusada meetrit ja veel ka 5. korrusele trepist üles. Jalakesed tudisesid, aga jonn oli väsimusest suurem. Kui tuppa jõudsime, siis oli kisa taevani: "Ma oleks veel ÕUES kõndida tahtnud:P"
* 3 a poisinaga on tõeline arvutifänn. Kuna meil kodus arvutis 2 profiili (1 meile endile - parooliga, 2. talle - paroolita), siis tekib tal ikka aegajalt soov ka parooliga sisse minna. Üleeile kirjutas issi parooli paberile ja andis pojale, et näe trüki sisse. Esimesel korral aitasime, eile trükkis ise ladusalt. Kusjuures pole parool ka nii lihtne: 11 sümbolit, palju korduvaid tähti.

Ema olla on uhke ja hää

Kahe kodu vahel

Uskuge või mitte, aga täna ma ei räägi unest - eile õhtul ronisin egoistlikult varem magama. Tundub, et mõjus hästi.

Aga sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis sellest, kuidas ma eile koju ei tahtnud tulla. Tartu-koju. Kohe kuidagi ei viitsinud. Aga maa-koju ka ei saanud jääda, kuna igatsugu inventaari oli kaasa võetud just nende päevade jagu. Ärge nüüd arvake, et ma mingi tulihingeline maainimene olen. Eip. Lihtsalt:
1. ruumi on rohkem;
2. paned 1 lapse riidesse, lükkad uksest välja, paned 2. lapse riidesse, tõstad liivakasti ja ise samal ajal tee mis tahad (no näiteks vaatad, kuidas põõsad elavad)
3. ei ole kellelgi karjuvat vajadust arvutit vahtida (kuna seda seal lihtsalt ei ole) ... hetkel pole telekat ka. Aga raadio on :)
4. kasvõi iga päev saab käia saunas. Oooooh - ei anna dushitamisega kuidagi võrrelda.

Need on need punktid, mis mulle hetkel pähe tulid ja mis on antud ajahetkel olulised (palaval suvel lisanduks näiteks "maal on õhku, mida hingata, ja õues saab paljajalu joosta"). Aga linna-elul on ju ka omad eelised. Või mis? ;)