Meie pere noorema põlvkonna vanim liige on jalga lasknud. Tädi poole. Tema arvates pigem sõbra poole, aga see teeb sama välja. Juba mitu päeva. Mina siis käin õhtul moosimas ("tule pojake koju!") Vastuseks: "Ei!" Ehk läheb täna õhtul õnneks ja saab ränduri väikest õekest lõbustama.
Kõiksugu lilled ja liblikad ja .... aga KE tädile, kes poisi kantseldamise enda õlule võtnud. Kui teda poleks, siis oleks meie elu ikka 198 korda teistsugune. Ja kohe kindlasti mitte parem. Kui sul on ikka lähedane inimene, kes saab, tahab ja julgem oma jõnglastele lisaks veel 1 marakrati koju mürgeldama võtta, siis mida sa hing veel soovid. Ei miskit. Kallid lugejad - hoidkem oma lähedasi!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
Tänan sind ilusate sõnade eest! :)
Post a Comment