Dadaaaa

Täna õhtul algab minu puhkus. Mul pole mitu aastat puhkust olnud (pole ma ju mitu aastat tööl käinud), seega ei oskagi kohe kuidas olla.
Mida puhkuselolemine minule tähendab?
1. netis olen kaootiliselt, mistõttu siia kirjutamine muutub veel vähem tõenäoliseks
2. vaja teha 105 asja:

• mere ääres hulkuda
• Vembu-tembumaad külastata
• Hansapäevadel kolada
• maal umbrohule kompostihunnikut näidata
• jalgpalli MM ära lõpetada
• mamma-papat küllatulemisega rõõmustada (ehk kedagi veel)
  
• Laurale hoidjatädi otsida (tundub, et muutub väga aktuaalseks teemaks)
• ...

3. otseloomulikult käsitööga tegelemine (teisiti lihtsalt enam ei oska). Olen ju mitu tellimust kokku kogunud. Lisaks veel igasugu isiklikud soovid :)

Egas muud kui lugemiseni!

Oh seda noorust

Meie pere noorema põlvkonna vanim liige on jalga lasknud. Tädi poole. Tema arvates pigem sõbra poole, aga see teeb sama välja. Juba mitu päeva. Mina siis käin õhtul moosimas ("tule pojake koju!") Vastuseks: "Ei!" Ehk läheb täna õhtul õnneks ja saab ränduri väikest õekest lõbustama.

Kõiksugu lilled ja liblikad ja .... aga KE tädile, kes poisi kantseldamise enda õlule võtnud. Kui teda poleks, siis oleks meie elu ikka 198 korda teistsugune. Ja kohe kindlasti mitte parem. Kui sul on ikka lähedane inimene, kes saab, tahab ja julgem oma jõnglastele lisaks veel 1 marakrati koju mürgeldama võtta, siis mida sa hing veel soovid. Ei miskit. Kallid lugejad - hoidkem oma lähedasi!

Loe ja minesta! Mis päev see täna küll on :S

Nagu vend ja õde

* Kuna autos istuvad mõlemad lapsed tagaistmel, siis tuleb vennal õekesega tegelda. No näiteks nohust nina pühkida ("Taskuätti! Taskuätti!")
* Hommikupoole öösel on Laural paha uni ja ta ärkab nuttes üles. Suur venna ümiseb läbi une: "Kuss-kuss!"
* Nii lahe on igasugu jooksumänge mängida ja selle ajal mitteväga juhuslikult Laurat müksata, kes selle tagajärjel maas külili kisama hakkab. Emme keelamised kõrvadeni ei jõua.
* Laura avastas, et nii lahe on liivakastis liiva pange kühveldada ja siis suhu kallata. Karl Erik arvas seda mängu kordamise vääriliseks. Egas muud kui tuleb liivakastis olijatel pidevalt pilku peal hoida.
* Miks pole meil kodus kõiki asju 2? Või isegi 3 (juhuks kui Jaagup meile külla tuleb)? Mõtlemisaine vanematele.


Minu puhkuseni aga veel 5 päeva.

Loe ja imesta. Kommentaarid on liigsed!!!

Läbi sai

Eile sai palju asju läbi:
1. selle aasta kevad - ehk siis algas suvi. Lugesin Heidi, Elsa ja Oravakese suvesoove. Ilusad! Aga mina ei oska miskit kirja panna. Mitte et mul soove poleks. On. Selle suve suurim soov on oma vahmiljega puhata ja mängida. Kõik ülejäänud on natuke siit ja natuke sealt. Uh ... saaks selle soovigagi hakkama!

2. lõpupiduderalli peaaegu läbi. 3 tublit toredat noormeest juba õnnitletud ja 1 õnnitlemine peatselt ettevõetav. 4 noort meest. 1 põhi-, 2 kesk- ja 1 bakalaureuseharidusega. See on nii ilus, huvitav ja ootusi tekitav aeg. Kui miski on otsas ja palju uut ees ootamas. Palju jõudu ja õnne kõigile lõpetajatele!
Hmmm. Kui vana mina siis olen? Olen ma ju kõigi nende 4 noore mehe hoidja olnud. Hmmm.

Puhkuseni jäänud 8 p.

Palaaaav

On ju palav? Jubepalav. Süüa ei taha (positiivne), juua ei taha (ei ole positiivne), mõtelda ei suuda (üldsegi mitte positiivne) ja linnakodus kõrb kuubis (hullumaja). Ei muud kui õhtul jälle maale kihutada. Aga kuidas ma homme linna saan? :O Sellise palavusega on ka kell 6 palav.

Puhkuseni jäänud 12 p.

Hommik

Eile algas minu hommik kell 6. St silmad lahti, nägu puhtaks, juuksed sirgemaks, riided selga, seda ja teist kotti ning minek. Oli mul ju vaja ca 4 km kõndida, et bussile jõuda. Mees mõõtis oma sammu järgi vahemaaks 40 min. Tema arvates läheb mul 1 tund, ise panin igaks juhuks 1 h 15 min eesmärgiks (et noh hommikul kondid kanged jne).
Ja nii ma siis kõndisin. Isegi vastikult lahtine kruusatee ja tolmutavad autod ei teinud tuju kehvemaks. Sest hommik on niiii ilus. Hommik looduses. Ühest kohast möödudes tundsin veidi teistsugust lõhna. Selle lõhnaga assotsieerus mu vanavanemate kodu. Ja ainult see. See oli selline veidi niiskemas kohas kasvavate puude lõhn. Selline eriline.
Kui ma aga kohale jõudsin ja kella vaatasin, siis selgus, et rännakule kulus vaid (?!?) 45 min. Ohooo!
Et mida ma ülejäänud pool tundi tegin? Hehheeee ... istusin bussijaamas ja heegeldasin ;)

I need a kirves. Ausõna!

(mida inglise keelt kõnelevad inimesed sellest lausest aru saavad - mina ei vastuta!!!)

Shoppamisest

Koht: Ühe asula pood
Aeg: 4. juuni päev
Tegelased: mina (ehk emme), Karl Erik (ehk KE) ja Laura (ehk L)

Maal olles tekkis vajadus paari asja järele, mida vaid poest saada oli. Kuna 2 tegelast (KE ja L) olid ka shoppamisest huvitatud, siis sai juba kodus kokku lepitud, et mida ostame. Seda küll peaasjalikult KE-ga. Kokkulepe: küpsist ja limpsi. No ja natuke minu tühiseid soove (leiba, piima, hapukoort, ...).
Poodi jõudes oli seltskond kohe küpsiste riiuli vahel ja valis endale meelepärased. Vaatasin üle ja tunnistasin sobivateks. Järgmine peatus - joogiriiul. Näitan siis et näe - limpsid on siin. Millist tahad? KE vaatab ja vaatab ja vaatab ja ütleb: "Ostame mingit mahla!" Emme imestus suur. Heameel veel suurem.
Aga kus on L? Tema hoopis 3. riiuli juures, kus alumisel korrusel kenasti makaronipakid reas. Emme seletab: "Meile ei ole vaja makarone. Meil on kodus." Aga laps hoidis pakikest nii tugevasti kaisus. Nii me ka kassasse läksime. Müüjatädil nalja palju: 1 hoolitseb oma mahla ja 2. makaronide eest. Vaat siis tänapäeva lapsed!

Identiteedivahetus

Ma ei ole rott. Draakon olen. Olen-olen! Olen-olen-olen! <---- ma kordan iseendale. Igaks juhuks. Sest pole see minu rotistumine enam miskit normaalne. Oleks siis veel, et ma vaid erinevaid lõngasid vaataks/katsuks/ostaks, aga kõik muu ka. Kõige hullem on kohustuste kogumine. Milleks?

Istun siin oma töödehunniku otsas ja midagi ei viitsi teha. Isegi pisike päiksekiir ei suuda mu uniajusid liikuma panna. Saaks prioriteedidki paika. Äh ... veel natuke ja siis saab koju. Ja kõik prioriteedid loksuvad omale kohale. Homse hommikuni ... kuni ma tööle tulen ja kuhja otsa taaskord ronima pean - kuhja, mille ise iga päevaga suuremaks lükkan :S.

Salamisi loodan, et see kirjutis sunnib mind paremini tööle :O

Suur sõber - lutt

See pilt on ajaloolise hõnguga - see on viimane jäädvustus Laurast lutiga. Ptüi-püi-ptüi (et ma nüüd ära ei sõnununud)!
Kui kõik ausalt ära rääkida, siis peab alustama sellest, et sel pühapäeval maalt linna tulles unustasin ma Laura luti maha. Oli meeles, et peab kaasa krabama, aga kohe oli meelest ka läinud ja nii see lutike kuskile sinna jäi. Mis siis ikka - kodus meil varasemad lutid olemas - mõtlesin mina. Et saame mõne päeva hakkama. Laura meil ju tõsine lutisõltlane sünnist saadik. Seega niipea loobumisele ma ei mõenudki. Osutus aga, et varasem lutt (mida me linnakodus pakkusime) oli vale mis vale ja Laura seda suhu ei tahtnud. Ja nii oleme juba 2,5 päeva ilma lutita päevad joonde saanud ja (mis eriti oluline) magama jäänud. Ausõna - poleks eales uskunud! Nagu näha on Laura selles osas venna moodi - ise otsustan millal on milleks õige aeg. Näis, kuidas meil potivärk kujuneb. Aga usun, et sinna läheb veel hulka aega.

Katsetame meili-blogimist

Elus pidavat kõike ära proovima. Kas nüüd kõike, aga seda kuidas meiliga blogijutte saata - proovin ma nüüd ja praegu.

Meie kodu ümbruses elavad mustlased. Ega nad mind otseselt ei häiri. Kuni mul nendega pistmist pole. Täna JÄLLE oli :S - üks mastlasnaine üritas mulle ennustamisteenust pakkuda. Aitäh-aitäh! Isegi see ei aidanud, et ta mind "Hei preili ..." kõnetas. No mida preili minu eas väga enam. Öh.

Päeval tegin aga väga tähtsa töö teoks - tõin töölauale lilli. Esimese rõõmuga ostsin piibelehed. Ilusad, lõhnavad. Nüüd on terve kontor nagu lilleaas. Minu haistmismeel aga hakkab kaduma. Ehk ööga super-hüper-tugev lõhna eraldumine väheneb?

Elu koosneb pisiasjadest

Koosneb-koosneb jah. Kui aga Sulle on kogunenud palju pisiasju, siis kokkuvõttes ei olegi enam pisi. Täitsa suur. Kuidas aga suurest lahti saada?
Mitte et ma miski rott oleks ja asju koguks. Pigem otsivad asjad ise mind üles. Vastik-vastik-vastik (selle jutu kirjutamise ajal mõtlen asjade all negatiivsust).
Kust võtab inimene õiguse öelda teisele inimesele, mis on õige?
Kuidas võib mõni nii kitsarinnaline olla ja irvitada rahvahulga ees sulle näkku (olgugi, et ise ei jaga ei ööd ega mütsi)?
Miks on kõik teistsugune (näiteks vaimse puudega inimesed) tabu ja paha-paha?
Ja põhiline - miks saadakse asjadest aru alles siis, kui ise sellega kõige otsesemas mõttes kokku puutud? Ja inimkond tahab teha masinad inimestesarnasteks. Et masinad oskaks õppida (sh vestluspartnerilt). Õppigem algul me ise. (Tehis)intellekt inimesteni! On's mõtet ülbikuid masinaid überõpetama hakata. Aga kui nad pole enam nõus? Täielik X-men

Ilusaid hetki

Mille üle rõõmustasid Sina viimati?

Olles üsna enesekriitiline õppisin ma mingil ajal rõõmu tundma pisikestest asjadest. On see ju inimese normaalseks eksistentsiks vajalik. Vähemalt eeldame seda. Eile tõdesin taas, et mul on mille üle rõõmus olla, sest

* 1a 1k plika on kõndimisefänn. Endal see astumine veel üsna "mats ja maapind", aga käia tahab. Eile kõndis õues (käest kinni muidugi) mitusada meetrit ja veel ka 5. korrusele trepist üles. Jalakesed tudisesid, aga jonn oli väsimusest suurem. Kui tuppa jõudsime, siis oli kisa taevani: "Ma oleks veel ÕUES kõndida tahtnud:P"
* 3 a poisinaga on tõeline arvutifänn. Kuna meil kodus arvutis 2 profiili (1 meile endile - parooliga, 2. talle - paroolita), siis tekib tal ikka aegajalt soov ka parooliga sisse minna. Üleeile kirjutas issi parooli paberile ja andis pojale, et näe trüki sisse. Esimesel korral aitasime, eile trükkis ise ladusalt. Kusjuures pole parool ka nii lihtne: 11 sümbolit, palju korduvaid tähti.

Ema olla on uhke ja hää

Kahe kodu vahel

Uskuge või mitte, aga täna ma ei räägi unest - eile õhtul ronisin egoistlikult varem magama. Tundub, et mõjus hästi.

Aga sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis sellest, kuidas ma eile koju ei tahtnud tulla. Tartu-koju. Kohe kuidagi ei viitsinud. Aga maa-koju ka ei saanud jääda, kuna igatsugu inventaari oli kaasa võetud just nende päevade jagu. Ärge nüüd arvake, et ma mingi tulihingeline maainimene olen. Eip. Lihtsalt:
1. ruumi on rohkem;
2. paned 1 lapse riidesse, lükkad uksest välja, paned 2. lapse riidesse, tõstad liivakasti ja ise samal ajal tee mis tahad (no näiteks vaatad, kuidas põõsad elavad)
3. ei ole kellelgi karjuvat vajadust arvutit vahtida (kuna seda seal lihtsalt ei ole) ... hetkel pole telekat ka. Aga raadio on :)
4. kasvõi iga päev saab käia saunas. Oooooh - ei anna dushitamisega kuidagi võrrelda.

Need on need punktid, mis mulle hetkel pähe tulid ja mis on antud ajahetkel olulised (palaval suvel lisanduks näiteks "maal on õhku, mida hingata, ja õues saab paljajalu joosta"). Aga linna-elul on ju ka omad eelised. Või mis? ;)

Kopp ees ja sahk taga

Ne rõba ne mjasa (ei liha ega kala). Omad vitsad peksavad. Üks loll võib 1 asja nii välja mõelda, et ka 100 tarka ei saa hakkama. <- see olen mina praegu.
Homme lähen Tallinna. Kui hästi läheb, siis juba 6.30 bussiga ja koju jõuan ehk kuskil kella 20 paiku. Et mida tegema? Tööd, ettekannet, targaks saamas (kuulan ettekandeid, saan Tallinna kolleegidega suhelda) ja vaeseks jäämas (lõngapood jääb teele ette :O).

Ma saan hakkama! Ma saan hakkama! Ma saan hakkama!

Kaasa võtan toki lõnga. No mida ma 2,5 tundi närvitsen ja tagasi 2,5 tundi mossitan (tagasiteeks saan ju lõngapoest lisa varuda). Inimene, kes ei oska lihtsalt niisama olla. Ehk keegi õpetaks???

Silmaarst

Käsime täna Karl-poisiga silmaarstil. Põhjus nr 1 oli see, et issi kahtlustab poja lühinägelikkust, põhjus nr 2 aga see, et sügisel lasteaeda (enne mida tuleb see käik aga niikuinii ära teha).
Ega midagi hirmsat polnud ju: vaadati ja tilgutati ja mõõdeti aparaadiga ja pimedas ja .... Lapsepõlves oli mul venekeelne lasteraamat ja seal selline lõik: "Ära karda - see on hani! Mina ise teda kardan! (Tõ ne boisja - eta gus. Ja sama evo pajus)" Just nagu mina täna: "Karl - ära karda, see ei ole valus!" Aga ise värisesin, kuna ei teadnud kuidas meie ise_teen_kui_tahan poja käitub.

Uskumatut kultuurselt käitus. Ja silmad said üle vaadatud. Arstitädi oli rohkem aktiivse emmega hädas, kuna see kippus ette ütlema ja valel ajal esitas lapsele küsimusi :O Aga no mida sa selliste emmedega ikka teed. Ime siis, et ka koolis on suuremad probleemid mitte laste, vaid nende vanematega.

Oh ja ah.

Mina ja riided

Tulin täna tööle .... seelikus. See juba on midagi. Isegi kolleegid panid tähele.
Aga tõsiselt siiber on pükstest. Mõneks ajaks. Kuni rahakotti laastava sukkpükste ostmiseni. Või kuni leian endale mõnusalt suvised püksid. Või kasvõi talvised. Kama kaks. Peamine, et hästi istuvad.

Oh mu musklid

Täna käisime arsti juures. Laps sai ju 1-aastaseks. Hea, et käisime. Nüüd ma ei kahtlusta end nõrgaks jäämises.

Laura (1 a): 11,3 kg ja 81,5 cm
Karl Erik (3 a): veidi alla 20 kg ja veidi üle 1 m (kodune kaalumine/mõõtmine)

Muskel - kasva!!!

Täditütre sõnul on meie peres kasvamas Kalevipoeg ja Kalevitütar. Küsimus vaid, et kellesse. (naabrimeest mitte pakkuda ;))