Suur sõber - lutt

See pilt on ajaloolise hõnguga - see on viimane jäädvustus Laurast lutiga. Ptüi-püi-ptüi (et ma nüüd ära ei sõnununud)!
Kui kõik ausalt ära rääkida, siis peab alustama sellest, et sel pühapäeval maalt linna tulles unustasin ma Laura luti maha. Oli meeles, et peab kaasa krabama, aga kohe oli meelest ka läinud ja nii see lutike kuskile sinna jäi. Mis siis ikka - kodus meil varasemad lutid olemas - mõtlesin mina. Et saame mõne päeva hakkama. Laura meil ju tõsine lutisõltlane sünnist saadik. Seega niipea loobumisele ma ei mõenudki. Osutus aga, et varasem lutt (mida me linnakodus pakkusime) oli vale mis vale ja Laura seda suhu ei tahtnud. Ja nii oleme juba 2,5 päeva ilma lutita päevad joonde saanud ja (mis eriti oluline) magama jäänud. Ausõna - poleks eales uskunud! Nagu näha on Laura selles osas venna moodi - ise otsustan millal on milleks õige aeg. Näis, kuidas meil potivärk kujuneb. Aga usun, et sinna läheb veel hulka aega.

Katsetame meili-blogimist

Elus pidavat kõike ära proovima. Kas nüüd kõike, aga seda kuidas meiliga blogijutte saata - proovin ma nüüd ja praegu.

Meie kodu ümbruses elavad mustlased. Ega nad mind otseselt ei häiri. Kuni mul nendega pistmist pole. Täna JÄLLE oli :S - üks mastlasnaine üritas mulle ennustamisteenust pakkuda. Aitäh-aitäh! Isegi see ei aidanud, et ta mind "Hei preili ..." kõnetas. No mida preili minu eas väga enam. Öh.

Päeval tegin aga väga tähtsa töö teoks - tõin töölauale lilli. Esimese rõõmuga ostsin piibelehed. Ilusad, lõhnavad. Nüüd on terve kontor nagu lilleaas. Minu haistmismeel aga hakkab kaduma. Ehk ööga super-hüper-tugev lõhna eraldumine väheneb?

Elu koosneb pisiasjadest

Koosneb-koosneb jah. Kui aga Sulle on kogunenud palju pisiasju, siis kokkuvõttes ei olegi enam pisi. Täitsa suur. Kuidas aga suurest lahti saada?
Mitte et ma miski rott oleks ja asju koguks. Pigem otsivad asjad ise mind üles. Vastik-vastik-vastik (selle jutu kirjutamise ajal mõtlen asjade all negatiivsust).
Kust võtab inimene õiguse öelda teisele inimesele, mis on õige?
Kuidas võib mõni nii kitsarinnaline olla ja irvitada rahvahulga ees sulle näkku (olgugi, et ise ei jaga ei ööd ega mütsi)?
Miks on kõik teistsugune (näiteks vaimse puudega inimesed) tabu ja paha-paha?
Ja põhiline - miks saadakse asjadest aru alles siis, kui ise sellega kõige otsesemas mõttes kokku puutud? Ja inimkond tahab teha masinad inimestesarnasteks. Et masinad oskaks õppida (sh vestluspartnerilt). Õppigem algul me ise. (Tehis)intellekt inimesteni! On's mõtet ülbikuid masinaid überõpetama hakata. Aga kui nad pole enam nõus? Täielik X-men

Ilusaid hetki

Mille üle rõõmustasid Sina viimati?

Olles üsna enesekriitiline õppisin ma mingil ajal rõõmu tundma pisikestest asjadest. On see ju inimese normaalseks eksistentsiks vajalik. Vähemalt eeldame seda. Eile tõdesin taas, et mul on mille üle rõõmus olla, sest

* 1a 1k plika on kõndimisefänn. Endal see astumine veel üsna "mats ja maapind", aga käia tahab. Eile kõndis õues (käest kinni muidugi) mitusada meetrit ja veel ka 5. korrusele trepist üles. Jalakesed tudisesid, aga jonn oli väsimusest suurem. Kui tuppa jõudsime, siis oli kisa taevani: "Ma oleks veel ÕUES kõndida tahtnud:P"
* 3 a poisinaga on tõeline arvutifänn. Kuna meil kodus arvutis 2 profiili (1 meile endile - parooliga, 2. talle - paroolita), siis tekib tal ikka aegajalt soov ka parooliga sisse minna. Üleeile kirjutas issi parooli paberile ja andis pojale, et näe trüki sisse. Esimesel korral aitasime, eile trükkis ise ladusalt. Kusjuures pole parool ka nii lihtne: 11 sümbolit, palju korduvaid tähti.

Ema olla on uhke ja hää

Kahe kodu vahel

Uskuge või mitte, aga täna ma ei räägi unest - eile õhtul ronisin egoistlikult varem magama. Tundub, et mõjus hästi.

Aga sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis sellest, kuidas ma eile koju ei tahtnud tulla. Tartu-koju. Kohe kuidagi ei viitsinud. Aga maa-koju ka ei saanud jääda, kuna igatsugu inventaari oli kaasa võetud just nende päevade jagu. Ärge nüüd arvake, et ma mingi tulihingeline maainimene olen. Eip. Lihtsalt:
1. ruumi on rohkem;
2. paned 1 lapse riidesse, lükkad uksest välja, paned 2. lapse riidesse, tõstad liivakasti ja ise samal ajal tee mis tahad (no näiteks vaatad, kuidas põõsad elavad)
3. ei ole kellelgi karjuvat vajadust arvutit vahtida (kuna seda seal lihtsalt ei ole) ... hetkel pole telekat ka. Aga raadio on :)
4. kasvõi iga päev saab käia saunas. Oooooh - ei anna dushitamisega kuidagi võrrelda.

Need on need punktid, mis mulle hetkel pähe tulid ja mis on antud ajahetkel olulised (palaval suvel lisanduks näiteks "maal on õhku, mida hingata, ja õues saab paljajalu joosta"). Aga linna-elul on ju ka omad eelised. Või mis? ;)

Kopp ees ja sahk taga

Ne rõba ne mjasa (ei liha ega kala). Omad vitsad peksavad. Üks loll võib 1 asja nii välja mõelda, et ka 100 tarka ei saa hakkama. <- see olen mina praegu.
Homme lähen Tallinna. Kui hästi läheb, siis juba 6.30 bussiga ja koju jõuan ehk kuskil kella 20 paiku. Et mida tegema? Tööd, ettekannet, targaks saamas (kuulan ettekandeid, saan Tallinna kolleegidega suhelda) ja vaeseks jäämas (lõngapood jääb teele ette :O).

Ma saan hakkama! Ma saan hakkama! Ma saan hakkama!

Kaasa võtan toki lõnga. No mida ma 2,5 tundi närvitsen ja tagasi 2,5 tundi mossitan (tagasiteeks saan ju lõngapoest lisa varuda). Inimene, kes ei oska lihtsalt niisama olla. Ehk keegi õpetaks???

Silmaarst

Käsime täna Karl-poisiga silmaarstil. Põhjus nr 1 oli see, et issi kahtlustab poja lühinägelikkust, põhjus nr 2 aga see, et sügisel lasteaeda (enne mida tuleb see käik aga niikuinii ära teha).
Ega midagi hirmsat polnud ju: vaadati ja tilgutati ja mõõdeti aparaadiga ja pimedas ja .... Lapsepõlves oli mul venekeelne lasteraamat ja seal selline lõik: "Ära karda - see on hani! Mina ise teda kardan! (Tõ ne boisja - eta gus. Ja sama evo pajus)" Just nagu mina täna: "Karl - ära karda, see ei ole valus!" Aga ise värisesin, kuna ei teadnud kuidas meie ise_teen_kui_tahan poja käitub.

Uskumatut kultuurselt käitus. Ja silmad said üle vaadatud. Arstitädi oli rohkem aktiivse emmega hädas, kuna see kippus ette ütlema ja valel ajal esitas lapsele küsimusi :O Aga no mida sa selliste emmedega ikka teed. Ime siis, et ka koolis on suuremad probleemid mitte laste, vaid nende vanematega.

Oh ja ah.

Mina ja riided

Tulin täna tööle .... seelikus. See juba on midagi. Isegi kolleegid panid tähele.
Aga tõsiselt siiber on pükstest. Mõneks ajaks. Kuni rahakotti laastava sukkpükste ostmiseni. Või kuni leian endale mõnusalt suvised püksid. Või kasvõi talvised. Kama kaks. Peamine, et hästi istuvad.

Oh mu musklid

Täna käisime arsti juures. Laps sai ju 1-aastaseks. Hea, et käisime. Nüüd ma ei kahtlusta end nõrgaks jäämises.

Laura (1 a): 11,3 kg ja 81,5 cm
Karl Erik (3 a): veidi alla 20 kg ja veidi üle 1 m (kodune kaalumine/mõõtmine)

Muskel - kasva!!!

Täditütre sõnul on meie peres kasvamas Kalevipoeg ja Kalevitütar. Küsimus vaid, et kellesse. (naabrimeest mitte pakkuda ;))

Uniasjad

Tundub, et viimasel ajal on magamine minu jaoks väga oluliseks muutunud (peaaegu kõik jutud puudutavad seda teemat).
Kuidas meie peres magama jäädakse?
Noorim ehk Laura - kui silm väga sügelema kipub, siis tuleb võtta laps sülle (tugevasti kaissu) ja istuda elutoa tugitooli (muud kohad ei sobi). Kogu valem! Aegajalt tuleb aga tal ära veel joosta ja siis tagasi tulla ja muidu protesteerida, aga lõpuks jääb magama ikkagi nii. Eile aga ei olnud nõus sülle pugema. Koperdas pimedasse magamistuppa, kus tõbine issi tol hetkel magas. Kui ma 5 min pärast piiluma läksin (et mida see laps seal pimedas teeb), siis polnud muud kui laps issi kaisust oma voodisse tõsta. Vot siis!

Peaaegu noorim ehk Karl Erik - kui uni maha murdmas, siis poeb poiss oma voodisse ja magab. Veel lihtsam valem! Valemiga viimasel ajal aga see muudatus, et hommikupoole öösel meie kaissu tuleb. Äärekese peale. Ise seletab: "Karla mahub küll! Kell palju teises toas!" (seinakell teises toas, mille järgi õhtuti räägime, et kell palju ja vaja magama minna)

Peaaegu vanim ehk mina - lapsed magavad, näitanl hammastele korraks harja, voodisse ja ongi kõik. Erivalem!

Kõige vanem ehk issi - millalgi öösel, kui meie 3 juba suures unes oleme, tuleb tema uneaeg. Valem teadmata!

Joodik

Suu vastikult kuivab. Ei taha lihtsalt vett ka koguaeg juua (vastu lõpuks hakkab ju). Nii ma firma teevarusid tühjendan. Vaatasin hommikul, et minu jaoks vastuvõetavaid teesorte kapis 5. Kui igatühte iga päev 1 tassi joon, siis see teeb juba üle 1 l vedeliku. + x klaasi vett ka vahele. Huvitav - kuhu see vedelik mul neil päevil küll ära mahub.

Aga süüa tahaks ikkagi!

Sillaviskaja

Mina istun siin (loe: tööl) ja kodus on paras tramburai. Vähemalt minust jäi maha. Kui ikka inimesekene ei saa magatud või tulevad hambad või tuleb tõbi või muidu paha päev, siis pole muud kui kiun ja sillaviskamine. Suurem vastab kisaga: "Laua (Laura) - äa nuta!", "Laua - mine issi opa!" või lihtsalt ja kõvasti "LAUAAAAA!".
Aga ilm on vihmane ning maale mullaproovi tegema ja rohtu närima veel minna ei saa. Tsiteerides klassikuid (no näiteks Oravakest): "Nutt ja hala!"


PS Nüüd võin juba hõisata, et Laura on astumishirmust üle saanud. Pikimat omal jalal läbitud vahemaad ei oska öelda, aga eks ta sinna 6-8 sammukese sisse ära mahub. Väike tähtsa ja põnevil näoga tipajalg!

Muutumine

Mida teha kui üsna juhuslikult avastad, et sina ei ole sina? Et sa oled muutunud ja üsna palju. Need asjad, mis enne huvi pakkusid, meeldisid, mida armastasid, jätavad külmaks. Või veel hullem - ärritavad ebameeldivalt.
Et siis nüüd oleks vaja aega, et leida taas iseend? Täita tühjad kohad uutega? Aga kui uusi unistusi/soove/lemmikuid pole? On see sügismasendus pikale veninud kevadel? On see vanas eas täiskasvanuks saamine?

Kole on olla kui ei tea kuidas olla.

Uskumatu ime

Huvitav - kes on pildil? Noor kokk? Noaneelaja? Autojuht? Kosmeetik? Naerune vesilõug?

Tegelikult on tüdruk nimega Laura, kes just-just 1-aastaseks sai :) Nii meie pere titaaeg taas otsas ongi!

Elu linnas

Huvitav miks inimesed elavad linnas? Mugavusest? Laiskusest? Harjumusest? Mõtlen siinkohal suuremaid linnasid (Eesti mastaabis ehk Tallinn, Tartu, Narva, ka Pärnu). Õhku siin pole, tänavad mustad (eriti näha lumisel ajal).
Ei tea, ei tea, ei tea.

Räägib M, kes juba üle 10 a Tartu kesklinnast lahkuda ei taha

Inimesed

Mulle on alati meeldinud kellelegi vastu kõndida. Vaatad, et kas juba inimest näha, kuidas naeratava näoga rutakalt kokku saame, kuidas edasi lobisedes kusiganes minna saab. Eile tuldi mulle vastu. Tuli 1 mees, kes 1 käega lükkas käru ja 2. käe otsas lohises kõiki kive ja loike varbaga katsuda sooviv jõmm. Ehk siis minu pere. Supertunne. Ka praegu kirjutades.

Kuna mu elu on aegamisi hakanud laste-eelset aega meenutama (tööle naasemise tõttu), siis mõnda aega olen tundnud, et miskit on siiski puudu. Lõpuks sain aru. See miski on hoopis keski. Keski, kellega sai koolist kodupoole longitud, tarka juttu räägitud, põhiliselt kooliga seotud plaane tehtud, niisama ilmaasju arutatud. Sukk ja saabas. Täiesti erinevad, aga omavahel kokkusobitunud. Ootan ja loodan, et sügisest saad mulle jälle nõu andma hakata. Sedasi koju lonkides ja kiirel ajal telefoniarveid tekitades. Ilusat kevadet Sulle!

Kevad?

Tulin hommikul majast välja ja vastu hüppas ..... kevad. Täiesti ootamatult. Linnud laulsid, päike hakkas särama, inimesed ilusad ja rõõmsad (vähemalt mulle tundus nii). Mõtlesin, et kas veel mõni karu-unega inimene päris talvise jopega ringi luusib. Mis kevadega kaasneb? Terve jõugu joped, mütsid, kindad, jalats tuleb ümber vahetada. Urrrrr. Keeruline, keeruline. Eriti selga-jalga proovimised. Kui Tartus üldse midagi on.

Igakevadiselt pahur Mina

Meh .... ma pole selle blogi kujundusega üldse rahul. Aga las ta's hetkel olla. Ideedepuudulikus :O

Meie haigusesaaga jutt nr 2: digiemme (nagu ma olen) pidasin terve päeva jooksul msn, skype ja telefoni teel sidet pesakonna ja nende päälikuga. Palavik ei tõusnudki. Laps sõi, jõi, mängis, müras, kuni .... õhtuse magamajäämiseni. Siis hakkas triangel pihta. Üleväsimusest. Päeval oli 105 põhjust, miks magada ei saanud. Rahutus ja karjumine viis asja juba selleni, et hakkasin end riidesse panema - otsustasin Laurat haiglasse näitama viia. Ei saa aru ka - kord kakub kõrva, kord suud. Meie päälik võttis aga pliksu tugevalt sülle ja sinna ta magama jäi. Vaat siis. Seevastu oli noorhärral keset ööd mingid probleemid, mille lahendamiseks piima ja multikaid oli vaja. Mjah.

Alustasin seda blogi kokanurgana. Aga sinnapaika see jäi. Kuna aga üpris sageli on hingel asju, mida napi käsitöötulemustega segi-pudru panna ei tahtnud, siis muutsin selle blogi hoopis lobanurgaks. Las ta olla. Eks näis kui kauaks ;)

Öösel ma suurt ei maganud. Laural palavik 39+midagi. Küünla oskas ta ka välja punnida. Rohtu juurde ei julgenud anda, kuna ei tea, kui suur noos sisse jäi. Egas muud, kui jahutasin. Kui minu süles oli üldse võimalik jahtuda. Aga süles ta tahtis olla.
Huvitav kuidas saab palavik nii märkamatult tulla. Eile õhtul mängis ja oli nagu laps ikka. Pani lausa puslet kokku (st pani pusleraamatu tükikesi oma äranägemise järgi tagasi ..... suvalisele lehele). Vaat siis peaaegu 1-aastase neiu tegevus. Venna annab õnneks vahel ka eeskujulikku eeskuju. Muidu pole muud kui autod, müramängud ja arvutihäkk.

Hautatud sealiha

Täitsa tavaline toit, ent minul tahab meeldetuletamist.
Tükelda parajalt suur tükk sealiha tükelda kuubikuteks ning pruunista vähese õliga. Lisa sool, liha üldmaitseaine (pipar, ...). Teisel pannil pruunista 2-3 keskmist sibulat. Kui mõlemad parajalt pruunid, vala sibul liha peale ja lisa vett nii, et liha oleks vee all. Hauta 1-1,5 tundi.
Kui liha parajalt pehme, siis lisa piima-jahusegu, lase keemiseni ja ongi njammmm. Tomatisõpradele: enne piima-jahu segu lisa ketsupit, tomatipastat või tomatit. Maitse on ikkagi njammmmmm:)