Mulle on alati meeldinud kellelegi vastu kõndida. Vaatad, et kas juba inimest näha, kuidas naeratava näoga rutakalt kokku saame, kuidas edasi lobisedes kusiganes minna saab. Eile tuldi mulle vastu. Tuli 1 mees, kes 1 käega lükkas käru ja 2. käe otsas lohises kõiki kive ja loike varbaga katsuda sooviv jõmm. Ehk siis minu pere. Supertunne. Ka praegu kirjutades.
Kuna mu elu on aegamisi hakanud laste-eelset aega meenutama (tööle naasemise tõttu), siis mõnda aega olen tundnud, et miskit on siiski puudu. Lõpuks sain aru. See miski on hoopis keski. Keski, kellega sai koolist kodupoole longitud, tarka juttu räägitud, põhiliselt kooliga seotud plaane tehtud, niisama ilmaasju arutatud. Sukk ja saabas. Täiesti erinevad, aga omavahel kokkusobitunud. Ootan ja loodan, et sügisest saad mulle jälle nõu andma hakata. Sedasi koju lonkides ja kiirel ajal telefoniarveid tekitades. Ilusat kevadet Sulle!
No comments:
Post a Comment