Koosneb-koosneb jah. Kui aga Sulle on kogunenud palju pisiasju, siis kokkuvõttes ei olegi enam pisi. Täitsa suur. Kuidas aga suurest lahti saada?
Mitte et ma miski rott oleks ja asju koguks. Pigem otsivad asjad ise mind üles. Vastik-vastik-vastik (selle jutu kirjutamise ajal mõtlen asjade all negatiivsust).
Kust võtab inimene õiguse öelda teisele inimesele, mis on õige?
Kuidas võib mõni nii kitsarinnaline olla ja irvitada rahvahulga ees sulle näkku (olgugi, et ise ei jaga ei ööd ega mütsi)?
Miks on kõik teistsugune (näiteks vaimse puudega inimesed) tabu ja paha-paha?
Ja põhiline - miks saadakse asjadest aru alles siis, kui ise sellega kõige otsesemas mõttes kokku puutud? Ja inimkond tahab teha masinad inimestesarnasteks. Et masinad oskaks õppida (sh vestluspartnerilt). Õppigem algul me ise. (Tehis)intellekt inimesteni! On's mõtet ülbikuid masinaid überõpetama hakata. Aga kui nad pole enam nõus? Täielik X-men
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Millega sa nüüd siis jälle tegeled? (aiman küll, aga ikka...) Küll on mõtted! :P
Ka mina olen palju tõdenud, et inimesed kiirustavad hinnanguid andma, ise mitte midagi asjast teadmata. Hukkamõistmise asemel peaksime püüdma mõista. Sallivust on vähe. Miks?
Mina ei tegele millegagi. St tegelen sellega, millega siiani ikka tegelenud olen. Küll aga käisin eile KÜ koosolekul, kus sain taaskord aru, kui puuduliku mõtlemisega inimesi leidub. Aga noh - kes olen mina, et ütlen sõna puudulik!
Post a Comment