See pilt on ajaloolise hõnguga - see on viimane jäädvustus Laurast lutiga. Ptüi-püi-ptüi (et ma nüüd ära ei sõnununud)!Kui kõik ausalt ära rääkida, siis peab alustama sellest, et sel pühapäeval maalt linna tulles unustasin ma Laura luti maha. Oli meeles, et peab kaasa krabama, aga kohe oli meelest ka läinud ja nii see lutike kuskile sinna jäi. Mis siis ikka - kodus meil varasemad lutid olemas - mõtlesin mina. Et saame mõne päeva hakkama. Laura meil ju tõsine lutisõltlane sünnist saadik. Seega niipea loobumisele ma ei mõenudki. Osutus aga, et varasem lutt (mida me linnakodus pakkusime) oli vale mis vale ja Laura seda suhu ei tahtnud. Ja nii oleme juba 2,5 päeva ilma lutita päevad joonde saanud ja (mis eriti oluline) magama jäänud. Ausõna - poleks eales uskunud! Nagu näha on Laura selles osas venna moodi - ise otsustan millal on milleks õige aeg. Näis, kuidas meil potivärk kujuneb. Aga usun, et sinna läheb veel hulka aega.
3 comments:
Väga hakkajad lapsed!!!
Neid viimaseid sõnu võid sa varsti "sööma" hakata! :D
Täpsustus:
Sinu viimati kirjutatud viimaseid sõnu...
Pole küll veel nädalat möödas, aga veel pole lutiigatsust märgata. Ju siis on lapsel lihtsalt suureks saamise suur soov (no näiteks harrastab ise kahvliga söömist, ise kruusist joob juba päris hästi, üldse on "ise" väga aktuaalne - ehk sellest ka "lutt on titade värk" suhtumine :))
Post a Comment