Uskuge või mitte, aga täna ma ei räägi unest - eile õhtul ronisin egoistlikult varem magama. Tundub, et mõjus hästi.
Aga sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis sellest, kuidas ma eile koju ei tahtnud tulla. Tartu-koju. Kohe kuidagi ei viitsinud. Aga maa-koju ka ei saanud jääda, kuna igatsugu inventaari oli kaasa võetud just nende päevade jagu. Ärge nüüd arvake, et ma mingi tulihingeline maainimene olen. Eip. Lihtsalt:
1. ruumi on rohkem;
2. paned 1 lapse riidesse, lükkad uksest välja, paned 2. lapse riidesse, tõstad liivakasti ja ise samal ajal tee mis tahad (no näiteks vaatad, kuidas põõsad elavad)
3. ei ole kellelgi karjuvat vajadust arvutit vahtida (kuna seda seal lihtsalt ei ole) ... hetkel pole telekat ka. Aga raadio on :)
4. kasvõi iga päev saab käia saunas. Oooooh - ei anna dushitamisega kuidagi võrrelda.
Need on need punktid, mis mulle hetkel pähe tulid ja mis on antud ajahetkel olulised (palaval suvel lisanduks näiteks "maal on õhku, mida hingata, ja õues saab paljajalu joosta"). Aga linna-elul on ju ka omad eelised. Või mis? ;)
3 comments:
On küll! :)
Väga kena jutt!
Hea, et on maakodu, ja hea meel ka linna üle- no mida veel sa, hing, ihkad?! ;)
Ma sain ilma telekata suvel suureks raadiokuulajaks. Oh milliseid huvitavaid saateid tehakse, muidu poleks teadnudki.
Raadio kipub jah unustusehõlma kaduma. Tööl ma kuulan, aga kodus ei. Ja nii me maal kuulame. Ilusaid lugusid ja lahedaid jutte. Isegi "emme - ei laula!"-sorti poeg kuulab kõike rahulikult ja asjalikult.
Post a Comment