Olles üsna enesekriitiline õppisin ma mingil ajal rõõmu tundma pisikestest asjadest. On see ju inimese normaalseks eksistentsiks vajalik. Vähemalt eeldame seda. Eile tõdesin taas, et mul on mille üle rõõmus olla, sest
* 1a 1k plika on kõndimisefänn. Endal see astumine veel üsna "mats ja maapind", aga käia tahab. Eile kõndis õues (käest kinni muidugi) mitusada meetrit ja veel ka 5. korrusele trepist üles. Jalakesed tudisesid, aga jonn oli väsimusest suurem. Kui tuppa jõudsime, siis oli kisa taevani: "Ma oleks veel ÕUES kõndida tahtnud:P"
* 3 a poisinaga on tõeline arvutifänn. Kuna meil kodus arvutis 2 profiili (1 meile endile - parooliga, 2. talle - paroolita), siis tekib tal ikka aegajalt soov ka parooliga sisse minna. Üleeile kirjutas issi parooli paberile ja andis pojale, et näe trüki sisse. Esimesel korral aitasime, eile trükkis ise ladusalt. Kusjuures pole parool ka nii lihtne: 11 sümbolit, palju korduvaid tähti.
Ema olla on uhke ja hää
1 comment:
Tublid lapsed! (tublidel vanematel saavadki tublid lapsed olla :) )
Post a Comment